Maailma tippsuusatamise dünaamika aastatel 2005-2018 — Team Haanja

Maailma tippsuusatamise dünaamika aastatel 2005-2018

Avaldatud: 15.05.2018
Liiga tihti kuulen või loen paikapanevaid ja pigem äärmuslikke hinnanguid kogu murdmaasuusatamise spordialale. Et mistahes suunalised spekulatsioonid muutuvad peale nendega õhu soojendamise olukorra objektiivse hindamise jaoks siiski kasutuks, otsustasin ise aega panustada ja mõnele küsimusele ammendavalt vastata. Koostasin uurimuse. Siit leiab põhjaliku visualiseeritud info enam-vähem kõigest, mis puudutab tipptasemel konkurentsi ja selle muutumist viimase 14 aasta jooksul. Huvi pärast tegin ka kokkuvõtte, millised muutused on samal ajal toimunud võistluskalendri korralduses. Lisaeesmärgiks võtsin suusatamise tulemuste sisu ja matemaatika põgusalt tutvustamise laiemale rahvale. Muudest teemadest juttu ei tule.

Kes pikka teksti lugeda ei jõua, siis kokkuvõttes pole drastilisi muutusi viimase 14 aasta jooksul toimunud. Maailma Karika tasemel on konkurents olnud mõningaste kõikumistega ühtlane, muutustest võib välja tuua vaid kerge konkurentsi tihenemise naiste sprindis. Arengusuundadest kõige märgatavam on murdmaasuusatamise kui laiemapõhjalise tulemusspordi taseme ühtlustumine aastatel 2007 kuni 2010, mille üheks võimalikuks põhjuseks võib tuletada ala populaarsemaks muutumise sel ajal. Riikidevahelises konkurentsis on Norra ülemvõim muutunud veel tugevamaks. Tugevnenud on ka USA ja Šveits, samas kui näiteks Saksamaa ja Tšehhi on jäänud oluliselt nõrgemaks. Võistluskalendris on teatesõite vähendatud ja ühisstartide ning jälitussõitude osa suurendatud. Põhihooaega on 17-18 nädalast lühendatud 15-16 nädalani.

Nüüd selgitan täpsemalt.

Alustuseks olgu ära öeldud, et suusatamises ei saa mõõta absoluutset taset nagu nt kergejõustikus, sest suusatamises sõltub palju rajaprofiilist, ilmastikust ja varustusest. Saab ainult mõõta suhtelist taset ehk kaotust võitjale. Sellepärast ei ole siin ja edaspidi ka võrreldud absoluutset taset, vaid konkurentsi tihedust. Nagu iga sportlane aga hästi teab, on konkurents suurim edasiviiv jõud, mistõttu võib konkurentsi tiheduse järgi tuletada ka absoluutse taseme. Kas kõvemad tegijad on nüüd tänased või kunagised tipud, jääb selle spordiala võluna lõpuks ikka igaühe enda otsustada. Statistiliselt on aga tõenäolisem, et suuremast hulgast headest suusatajatest kasvab ka välja rohkem väga häid suusatajaid ja suuremast hulgast väga headest suusatajatest on suurem tõenäosus, et üks neist parasjagu ülihea tulemuse välja sõidab. Ehk absoluutne tase on umbkaudses sõltuvuses suhtelisest tasemest; ei ole suusatajaid, pole ka taset.

Eelnevalt mainitud suhtelist kaotust mõõdetakse suusatamises FIS punktidega. Lihtsustatult toimib süsteem nii: maailmatasemel võistlustel (MK etapid, sh tuurid, MM, OM) saab võitja 0 FIS punkti, teiste FIS punktid on otseses seoses kaotusega võitjale. Ehk mida väiksem punkt, seda parem. FIS punkt = kaotusprotsent x koefitsient. Kui võitja läbib tavadistantsi (koefitsient 800) 30 minutiga (1800 sekundit), siis kaotades talle näiteks 54 sekundit, on FIS punkt vastavalt (54/1800 = 3%)x800 = 24. Aastas mitu korda koostatakse sportlastest ülemaailmsed edetabelid (vt https://data.fis-ski.com/cross-country/fis-points-lists.html). Seal arvutatakse igale sportlasele viimase jooksva aasta 5 parima FIS punktiga võistluse põhjal keskmine FIS punkt, kusjuures sprindi ja distantsi arvestus toimub eraldi. Igal pool edetabelites ja statuutides arvestatakse FIS punkte alati teatud perioodi või valimi keskmise või miinimumi põhjal. FIS punkte ei summeerita kunagi, erinevalt MK punktidest, kus just ainult summaarne tulemus lõpuks loeb. Ära peab veel mainima, et sprindis saab FIS punkte vaid eelsõitudes ning distantsis saab küll kõige eest punkte (va teatesõidud), kuid sõltuvalt formaadist on võistlustel erinevad koefitsiendid.

Esimese võrdluse (vt graafikud 1-4) tegingi FIS edetabelite põhjal. Uurimisperioodi alguseks võtsin 2005, sest alates 2005. aastast on koefitsiendid olnud nii sprindis kui tavadistantsis püsivad (1200 ja 800), mis tähendab, et saan andmeid võrrelda. Graafikutel on näha iga aasta viimase edetabeli järgi maailma paremuselt 10., 50., 100., 300. ja 500. sportlase keskmised FIS punktid, vastavalt eraldi meeste ja naiste ning sprindi ja distantsi arvestuses. Kõigil graafikutel on tugevalt näha aastatel 2007-2010 sujuv taseme ühtlustumine ehk konkurentsi tihenemine; esimese 100 puhul minimaalselt, aga 300 ja 500 joone puhul juba märgatavalt. Selleks muutuseks võib olla mitu põhjust. Esiteks on kindlasti FIS punkte mõjutanud suusavarustuse ja radade kvaliteedi areng. Kiiremate suuskadega ja libedama lume peal on kergem suhteliselt vähem kaotada ja seega ka parem (madalam) FIS punkt saada. Teiseks võidi sel ajal hakata korraldama senisest rohkem teisejärgulisi FIS võistlusi, mis suurendaks ka rahvusvahelises mõttes teisejärguliste sportlaste võimalusi saada hea FIS punkt. Kolmandaks võis selles ajavahemikus toimuda muutus võistluste reeglites; nii ammuseid sellesisulisi dokumente ei õnnestunud mul kahjuks leida. Kaotust arvestatakse punktideks igal võistlusel küll samamoodi, kuid teisejärgulistel võistlustel ei saa võitja 0 punkti, vaid see punkt määratakse kindla valemi järgi, sõltuvalt võistlejate ja võistluse tasemest. Seda valemit on aeg-ajalt muudetud ning on väga võimalik, et muudeti ka sel ajal. Kuna maailma 300. ja 500. suusataja FIS punkt sõltubki pigem juba teisejärgulistest võistlustest, on see igati loogiline seletus sellisele graafikupildile. Et aga tervet graafikutel nähtavat muutust sellega ära seletada, oleks reeglit pidanud muudetama vähemalt kaks aastat järjest ja samas suunas. See on aga juba väga ebatõenäoline. Minu hinnangul peab vähemalt osa nähtavast muutusest olema ikkagi loomulik, ehk aastatel 2007-2010 jõudis mingil põhjusel senisest rohkem suusatajaid maailmas heale tasemele. See tähendab, et murdmaasuusatamise n-ö kandepind maailmas laienes.

graafik 1.


graafik 2.


graafik 3.


graafik 4.


Teise võrdluse (vt graafikud 5-8) tegin samal põhimõttel, mis esimese, kuid laia pildi asemel on nendel graafikutel näha ainult olukorda kõige teravamas tipus. Siin ei ole andmed kogutud edetabelitest, vaid otse MK etappide protokollidest. Iga aasta kohta leidsin kõikide MK eraldistardist tavadistantside (meestel 10-30km, naistel 5-15km) ja kõikide sprindi eelsõitude 3., 10. ja 30. kohtadel saadud FIS punktide keskmised väärtused. Et Maailma Karikal saab võitja alati 0 punkti, on nende graafikute lugemiseks juba palju vähem variante, mistõttu pildil nähtavad suuremad muutused ongi muutused tegelikus konkurentsis. Arvestasin graafikute täpsuse huvides distantsides ainult eraldistarte, et mitte FIS punkti tõlgendamise viise juurde luua. Samal põhjusel ei läinud arvesse iga graafikupunkti väärtuse keskmistamisel sellele vastaval andmereal kõige madalam ja kõrgem FIS punkt. Arvesse ei läinud tiitlivõistluste tulemused, et tulemused oleks võimalikult võrdsel alusel võrreldavad. Pidin siiski läbisegi võrdlema tavaliste MK etappide ja tuuride etappide tulemusi, sest muidu oleks jäänud kokku järgi liiga vähe andmeid. Nendel graafikutel märgatavamad muutused on naiste konkurentsi kerge tihenemine sprindi eelsõitudes ja naiste konkurentsi üldine kõikuvus ja ebaühtlus võrreldes meestega. Märgatavad hüppekohad on meeste distantsis 2012. aastal ja meeste sprindis 2018. aastal, mis on vastavalt tingitud Northugi, Cologna ja Olssoni ühele aastale kokku sattnud pika eduga võitudest ja nüüd hiljuti Klaebo imetegudest. Mõlemal puhul on graafikult näha, et 3.-30. kohtade omavaheline konkurents sellest ei muutunud, ainult võitja oli kaugel ees. Ilmselt saaks sarnased järeldused tuletada ka MK punktitabelitest, aga neid võib igaüks FIS lehelt ise lugeda. Tahtsin koguda sellist infot, mida veel saadaval pole. Kokkovõttes on kõik siin mainitud muutused peale esimese olnud ajutised, seega üldjoontes on viimased 14 aastat püsinud tase maailmas ühtlasena.

graafik 5.

graafik 6.


graafik 7.


graafik 8.


Järgmiseks uurisin, kuidas on aja jooksul muudetud võistlusformaate (vt graafikud 9-10). Siia arvestusse läksid kõik tiitlivõistlused ja kõik MK arvestusse minevad võistlused. Suurim muutus on olnud teatesõitude järk-järguline MK kalendrist ära kaotamine (ka sprinditeateid on veidi vähendatud) ja jälitussõitude ja ühisstartide sissetoomine. Tavaliste sprintide ja tavaliste eraldistardist distantside hulk on jäänud samaks, vaid 2011-2013 korraldati tavapärasest vähem eraldistarte. Sellest võis ka tekkida eelmises lõigus mainitud 2012. aasta statistiline anomaalia. Kõige stabiilsemaks võistlusformaadiks on olnud 50km, mida korraldatakse MK-l alati ühe korra Oslos ja ühe korra igal tiitlivõistlusel. Kõige ebastabiilsemaks on (olid) proloogid, mida sõideti tuuri ja minituuride algustes 2008-2015. Veel vajab täpsustamist kategooria „muud individuaaldistantsid“. Siia kuuluvad alates 2007 korraldatud tuuri lõputõus, 2010-2014 tuuril korraldatud 35km jälitussõit ja 2006. aastal MK kavas olnud 90km Mora maraton.

graafik 9.

graafik 10.


Lisaks uurisin, kuidas on hooaja pikkus muutunud (vt graafik 11). 2008 hooajal loobuti Düsseldorfi avasprindist oktoobris ja ka põhihooaja kestus on lühenenud 17-18 nädalalt 15-16 nädalani. Kõige pikem põhihooaeg oli 2007. aastal (128 päeva), kõige lühem 2015. ja 2016. aastatel (107 päeva). Kõige varem algas põhihooaeg 2007. aastal (18. nov), kõige hiljem 2014. ja 2015. aastatel (29. nov). Kõige hiljem lõppes hooaeg 2007. aastal (25. märts), kõige varem 2016. aastal (12. märts). Kokkuvõttes on hooaega lühendatud ja tihendatud.

Viimane ja ehk kõige huvitavam valdkond, mida uurisin, oli riikidevaheline konkurents. Täpsustuseks olgu kohe ära öeldud, et kõik tuuride etapid arvestasin MK nimekirja, sprinditeadete ja teatesõitude medalid on arvestatud ühekordsetena, sprindi eelsõidu esikolmikud ei lähe medalina kirja, samuti ei lähe eraldi medalina kirja tuuride või MK-de lõppseisud. Eri värvi medalitel on nende graafikute jaoks võrdne väärtus. Peab ka ära märkima, et mõnel juhul ei näita need graafikud reaalselt riigi koondise tugevust, vaid ühe või mõne väga tugeva sportlase saavutusi. Parimaks näiteks on Poola, mille medalid on peaaegu eranditult võitnud Justyna Kowalczyk, aga ka näiteks Tšehhi Lukàš Bauer ja Sloveenia Petra Majdič on võitnud suurema osa oma riigi medaleist. Sellest vaatasin siin lihtsustamise mõttes mööda ja võrdlesin ikkagi riike nii, nagu nad protokollides esinevad.

graafik 11.

12. graafikult saab teada, kuidas on tiitlivõistlustel riikide vahel medaleid jagatud. Välja võib tuua üldise Norra ülemvõimu (eranditeks 2006 Torino OM, kus domineeris Venemaa, 2009 Liberec MM, kus oli tugevaim riik Soome, ning 2014 Sotši OM, kus nii Norra kui Rootsi said kumbki 11 medalit kokku 36st võimalikust). 13. graafikult saab teada, kuidas on Maailma Karikal võidetud medalid riikide vahel jagunenud. Kui 2005-2011 võitis Norra umbes 30% kõikidest medalitest MK-l, siis 2015. aastal oli see näit lausa 63%. 2016 hooajal võitis Norra Lillehammeri MK-l lausa teatesõidus (!) kolmikvõidu. 2018. aastaks on Norra Maailma Karikal võidetud medalite osakaal langenud tagasi 40% kanti, olles siiski teistest mäekõrguselt üle (järgmine on u 14%-ga Rootsi). Teiste riikide arengust võib välja tuua Saksamaa, Tšehhi ja veidi ka Itaalia allakäigu. Usa ja Šveits on seevastu viimastel aastatel tugevalt kanda kinnitanud. Soome tase kõigub suurtest suusariikidest kõige rohkem. Graafikud 12 ja 13 sisaldavad veel väga palju infot, millest kõike ei hakka siinkohal tekstis välja tooma.

graafik 12.

graafik 13.


Edasi võrdlesin 14. ja 15. graafikuid omavahel. Need sektordiagrammid näitavad medalite koguhulka vaatlusperioodi jooksul. Graafik 14 näitab tiitlivõistluste tulemusi summeeritult ja 15 vastavalt olukorda Maailma Karikal. Ainult ühte nendest vaadates saab lihtsalt selgeks, kui suur suusariik see Norra ikka on ja millised riigid veel üldse suusatavad. Konkreetsete riikide sektorite omavahelisel võrdlemisel saab aga öelda, milline riik on tugev pigem tiitlivõistlustel ja milline hoiab MK-l ühtlaselt lippu kõrgel. Eesti on üks neljast riigist, mille puhul on selgesti näha tiitlivõistluste graafikul suuremat sektorit, kui MK graafikul. Teised kolm on Rootsi, Venemaa ja Tšehhi. Sellest võib järeldada head vormi ajastamise oskust. Vastupidised näited on Norra, Šveits, Prantsusmaa ja Kasahstan, veidi ka Kanada ja USA.

graafik 14.

graafik 15.


Vaadeldes 16. graafikut, saab vormide ajastamise olukord lõpuni selgeks. Siin on Norra joonel selgelt välja joonistunud tipud 2008, 2012 ja 2016. aastatel, kusjuures ei leidu ühtegi teise riigi joont, millel vähemalt kaks tippu samadel aegadel kattuks. Ilmselt pole juhus, et just need kolm aastat on hooajad, kus tiitlivõistlust ei ole, ehk nn vaheaastad. Siit saab teha üldistuse, et kuna Norra on teistest nii palju üle, ollakse lihtsalt kogu aeg ühtlaselt heal tasemel. Nende sportlaste asemele, kes tiitlivõistlusteks rohkem valmistuvad ja vaheaastatel madalseisus on, tulevad kohe asemele teised sama heal tasemel sportlased ja koondise tase püsib ühtlane. Teised riigid püüavad aga parimaid tulemusi ajastada, et vähemalt tähtsamatel võistlustel oleks šanss norrakatele vastu saada. Ka sellelt graafikult saab tuletada veel väga palju infot, aga kõike ei hakka välja kirjutama.

graafik 16.

2005-2018 suutsid maailmatasemel medaleid võita sportlased 21 eri riigist, mis on minu arvates piisavalt palju, et nimetada ala rahvusvaheliselt jätkusuutlikuks. Siiski ei ole viimase aja seis kiita. Viimaselt graafikult on näha, kuidas on poodiumile pääsenud riikide arv ajas muutunud. Kõrgseis oli 2009. aastal, kui poodiumile pääsesid sportlased kokku 20st erinevast riigist. Madalseis oli 2016. ja 2018. aastatel, kui see number oli vastavalt 12. Samas võib see laiemas plaanis olla vaid ajutine muutus, kuna näiteks nii 2005. kui 2017. aastal oli maailmas poodiumitel esindatud kokku 13 erinevat riiki. Milliste riikidega täpsemalt tegemist on, saab vaadata graafikutelt 12 ja 13.

graafik 17.

Autor:
Karl Erik Rabakukk