3000m - igas hingetõmbes vähem hapnikku ehk miks vähem on parem — Team Haanja

3000m - igas hingetõmbes vähem hapnikku ehk miks vähem on parem

Avaldatud: 30.10.2017

Asjatundjad väidavad, et kõrgmäestikus elada 2000m ning treenida 3000m peal on küllaltki riskantne ettevõtmine. Hapniku osakaal on kõrgemal palju väiksem ja seetõttu ka raskem treenida. Team Haanja võttis teadliku riski ning 10 päeva tagasi tulime Val Senalese kõrgmäestikku elama ja treenima, et olla valmis esimesteks olümpia katsevõistlusteks Põhja-Soomes. Äsja lahkus siit Soome paremik eesotsas Ivo Niskaneni ja Krista Pärmakoskiga, nagu ka rootslased koos oma liidrite Stina Nilssoni ja Charlotte Kallaga. Ka šveitslaste au ja uhkust Dario Colognat ning Norra staare Petter Northugi, Martin Johnsrud Sundbyt ja Marit Bjorgenit kohtab suusarajal igapäevaselt. Eile lõpetas kõrgmäestikulaagri Venemaa “Dream Team”, kus vägede ülemjuhataja Markus Crameri käe all harjutavad  nii Sotshi olümpiavõitja Aleksandr Legkov kui ka tulevane olümpiavõitja Sergei Ustjugov. Maailma paremik on just siin ja praegu harjutamas! Ehk nagu ütleks Priit Pullerits - kui Sind ei ole praegu Val Senaleses - siis Sind ei ole olemas!

Üheks määravaks asjaoluks, miks siia kõrgmäestikku tullakse treenima, on suusatamiseks vajalike tingimuste olemasolu. Euroopas oktoobri kuus, rääkimata septembrist, lund lihtsalt madalamatel kõrgustel ei ole. Tänu stabiilsetele lumeoludele saamegi siin suusatada ja teha erialaseid treeninguid. Küll aga tuleb siin treenida väga teadlikult ja pigem ettevaatlikult. Edasiliikumise kiirused on madala hapniku osakaalu tõttu väiksemad ning iga läbitud teeühik, olgu see kilomeeter või energeetiline maksumus, on juba suurem. Kõige suurem ja levinum viga, mida kõrgmäestikus teha saab, on treenida tunnimääralt liiga palju ning liiga intensiivselt. Ajaliselt tuleb kõrgmäestikus treenida vähemalt esimesel nädalal vähem kui meretasapinnal treenides ning seda printsiipi oleme ka meie oma 10-päevases laagris rakendanud. Samas aga saavutame selle aja jooksul kõik vajalikud hematoloogilised muutused ehk millest tänapäeval kõige rohkem räägitakse - toimub hemoglobiini massi juurdekasv, mille tõttu paraneb hapniku transport. Ekstreemse näite võib siinkohal tuua Norra supertähe Petter Northugi pealt, kes treenib siinsetes oludes lausa 32 päeva järjest ehk kokku 4 ja pool nädalat! Sellega ta saavutab verenäitajates küll maksimaalse arengu, kuid samal ajal toob ohvriks kiiruslikud võimed ja oht organismi üle koormata on suur. Nii tema kui ka meie sportlaste puhul on oluline hoida tasakaalu koormuste ning taastumisprotsesside vahel.

Teaduslikud uuringud näitavad, et kõige efektiivsemaks mudeliks on elada 2000m-2500m peal ja treenida all. Tänu sellele, et me elame üleval, saame kõik hematoloogilised muutused ja selle läbi suusataja tulemuse struktuuris kõige tähtsama teguri ehk maksimaalse hapniku tarbimise paranemise. Samas all treenides on kõrgema hapniku osakaalu tõttu edasiliikumise kiirused suuremad ning saame sõita võistlustele lähedasema liigutusstruktuuriga, arendada erialast mehhaanilist võimsust. All 600m peal saab arendada erialaseid kiiruslikke võimeid, mis on just sprinterite puhul oluline. Seda üleval 3000m peal teha on praktiliselt võimatu.

Täna laagri viimasel päeval saame kokkuvõtvalt öelda, et kuigi kõik laagris harjutavad sportlased on saanud osaliseks äärmiselt heitlikele ilmastikuoludele - trotsinud marutuuli ja lumetuisku, on nad hooajale vastu minnes ära teinud väga suure töö. Ärge saage valesti aru - ka päike siras teinekord liustiku lumele, mis tegi treeningud veel eriliselt nauditavaks. Tänu treenerite  Anti Saarepuu ja Andrus Veerpalu kaasaegsele, samas  kogemuspõhisele lähenemisele on kõik tiimi sportlased täitnud laagri eel püstitatud eesmärgid. Val Senalese mäestikulaagris, 3000m kõrgusel liustikul tehtud sihipärane töö parandas kindlasti meie suusatajate ökonoomsust - nii tehnilist kui ka funktsionaalset ökonoomsust. Viimased kaks on tänapäeva tippsuusatamises edu saavutamiseks olulised komponendid.